Haapsalu sall on imeõrn käsitöö, 100% villane!
Kõige olulisem kriteerium Haapsalu salli juures on, et see peab olema nii õrn ja peen, et salli saab tõmmata läbi naisterahva SÕRMUSE!
Kõik meie pakutavad Haapsalu sallid on sõrmuse "testi" läbinud - ehk need on tõeliselt peened ja õrnalt naiselikud! Need on kootud inimeste poolt, kes on kudumisega üldse ja Haapsalu salli kudumisega tegelenud aastakümneid... kudunud ka kuulsale "UKU" ´le.
Haapsalu salli kudumise ajaloo tekkimisele on tegelikult mitu legendi: ühe legendi järgi levitas kudumispisikut Haapsallu elama asunud Noarootsi perekond 19. saj, teise legendi järgi on salli kudumine tulnud Vormsist. Mõned allikad väidavad, et salli kudumise levikule aitasid kaasa suvitajad, kes kandsid pitsilisi ja väga õhulisi Orenburgi ja Pensa rätikuid. Üldteada on, et salli kudumise ajalugu on saanud alguse 19. saj., mil tekkis linnastumine. Talupoegade ja käsitööliste naised otsisid endale ka linnas teenimise võimalust ja kuna kangasteljed elamistesse ei mahtunud, siis leiti alternatiiv varrastel kudumisele. Esialgsed rätid olid lihtsa koega musta-, valge-, hallitriibulised õlarätid, hiljem hakati neid kuduma pitsilises koekirjas. Suurem nõudlus kasvas õlarättide ja sallide järele Haapsalus koos mudaravi arenguga. Suviti käis Haapsalus palju rikkaid Peterburi ja Moskva kõrgaadlikke- sealhulgas ka Vene keisriperekond, tänu kellele kasvas nõudlus õhuliste pitssallide järele mitta ainult Peterburis, Moskvas, vaid ka teistes suurlinnades.
Legendi järgi kingiti Vene keisrinnale imepeen sall, mis mahtus ära kreeka pähklikoorde. Koos suvituslinna arenguga ja külastajate arvu kasvuga, tekkis sallide järgi vajadus ka talvel- see omakorda andis tööd nobedatele Haapsalu naistele. Ülemöödunud sajandi lõpuks oli salli kudumine väga oluline lisa sissetulekuallikas peredele. Nobedam pere jõudis talvel ära kududa 70-80 rätikut. Esimese maailmasõja ajal sallide ja rätikute järgi nõudlus pisut langes, kuid Eesti Vabariigi algusaastail elavnes taas. Haapsalu rätiga osaleti ka edukalt paljudel maailmanäitustel New Yorgis ja Berliinis, kust tema kuulsus levis aina edasi ja tellimusi tuli aina juurde. Tekkisid ettevõtjad - kudumismeistrid. Üks tunnustatum oli Anette Martson, kellele kudus 50 naist. Teine tuntuim oli prl. Grünewald saksa ringkonnast, kellele kudus samuti mitukümmend naist. Nende toodang läks peamiselt Saksamaale. Meistrid hakkasid jagama oma kogemusi õpilastele- räti kudumist õpetati ka Haapsalu kodumajanduskoolis. II maailmasõja ajal salli kudumine soikus, taas ausse tõusis see 1960 aastatel.
1966. aastal hakkas tööle rahvakunstimeistrite koondis "UKU". Seal algatas uuesti sallide käitsi kudumise Leili Leht. Tema eestvedamisel alustas tööd 70-80 naist. Nii hakati salle uuesti kuduma vana traditsiooni järgi - st. salli sisse kooti ka nuppe. Nupud näitasidki, et sall on kootud käsitsi. Salli mõõdud ja kaal olid igale sallile täpselt ette määratud ja neid kontrolliti pidevalt. Nagu igal mingist paikkonnast välja kasvanud käsitööl, on ka Haapsalu salli kudumisel omad iseärasused, mis teevad pitssallist Haapsalu salli
NB! Haapsalu sallil on aeganõudev käsitsi külge õmmeldud äärepits